Maastik – mis see veel on?
Maastik algab sealt, kus inimene väljub oma elu- või töökoha ruumidest. See on koht, kus inimene ja loodus kokku saavad.
Maastik võib olla looduslik või tehislik, hooldatud või mahajäetud, igav või üllatav, tuttav või tundmatu, raskelt või kergesti läbitav, märg või kuiv, ohtlik või ohutu ja veel paljude omadustega. Sellel on pinnavormid, puud ja taimestik, mullastik, veestik, loomad ja linnud. Seal võib olla asustus, liiklus ja inimese poolt rajatud või ka hävitatud objekte.
Maastikku saab pildistada ja joonistada, maastikuelamust aga mitte. Elamus võib olla igas inimeses erinev. Erinev elamus tekib kui liikuda jala, jalgratta või autoga. Maastikuelamus võib sõltuda aastaajast, ilmast, valgusest ja pimedusest, lõhna- ja kuulmisaistingust. Ööpäeva eri aegadel võib tekitada üks ja sama koht erinevaid tundeid.
Maastik pole miski kindel raam, mida kõik ühtmoodi tajuvad.
Inimesel on alati olnud tahe end ümbritsevat ruumi kujundada. Väliruumi kujundamisel on loodus ise andnud meile tohutus koguses materjali geoloogilisest aluspõhjast, pinnareljeefist, mullastikust ja veestikust kuni nende pealmise kihi puude, põõsaste, lindude ja loomadega.
Just selle pealmise kihi moodustavate maastiku elementide (tiigid, allikad, ojad, kraavid, põõsaribad, hekid, üksikpuud ja puudegrupid) vahelt otsib inimene puhkuseks, taastumiseks ja naudinguks sobivaid kohti. Siinkohal me jõuamegi maastikuhoolduse mõisteni, kus liikide valiku ja kasvutingimuste suunamisega hakkame looma endale meeldivat keskkonda.
Puude ning põõsaste hooldus- ja kujunduslõikus, ohtlike puude langetamine, vaadete avamine, puude istutamine ning kändude freesimine on kõik tegevused, mis aitavad meid soovitud eesmärgini jõuda. Siinkohal tasuks meelde tuletada, et puittaimedega planeeritud tegevused tuleks ajastada mitme aasta peale, sest liiga jõuline elusloodusest tüki „ampsamine” võib alles jäävatele puittaimedele mõjuda ka hävitavalt (valgustingimuste järsk muutus).
